Täna, 26. veebruaril said meist ametlikult selle maja pärisomanikud. Notaris tundus, et nii notar kui pangaesindaja vaatavad mind kui mingit pooletoobist. Kolme lapsega pere ostab SELLISE maja. Maja, kus ei ole mittekuimidagi - ei ole vett ega kanalisatsiooni, seda pole 15 aastat köetud, vesi tuleb kaevust ja WC puudub sootuks. On vaid kuivkäimla ja seegi hoovi peal. Kuna notari paberites seisis suitsusauna asemel kuur, siis ei teinud ka see pilti ilusamaks. Pangaesindaja ütles, et pank sellist maja ei kindlusta, et pean ise kindlustaja leidma. Notar küsis eriliselt kummalise häälega, kas ma kinnitan, et tahan seda maja osta.
Heh, kui nad vaid teaksid, kui mõnus seal on. Astuda hommikul kastemärja rohu sisse, võtta kaevust vett, nurruda kohvikruus käes päikese käes, veeta peaaegu terve päev õues ja õhtul nautida maalilisi päikeseloojanguid. Ning et lapsed, kes on samuti terve päeva õues mütanud, sõna otseses mõttes kukuvad õhtul voodisse. Aga eks inimesed on erinevad. Ja võimalused on erinevad. Kui meil oleks olnud võimalik soetada maamaja, kus oleks juba kõik olemas ja ei peaks hakkama remonti tegema, siis arvan, et ka see variant oleks olnud tore. Kuid üle oma varju ei hüppa, nagu öeldakse. Ning meile sobib see väike Veskimäe maja igati.
No comments:
Post a Comment