Lõpuks ometi

Lõpuks ometi on talv läbi ja saame taas Hiiumaale. Sel korral otsustasime ühe toa, mida me sügisel ei koristanud, mööbilist tühjaks tõsta ja seejärel ka tapeedi alla vaadata. Viimasest kujunes suuremat sorti aktsioon - tegime kogu toa tapeedist puhtaks. Seina peal oli viis kihti tapeeti ja seina sees hulgaliselt papinaelu. Palkide vahed on täiedatud samblaga. Üllatuslikult on palgid igati hästi säilinud. Üllatus oli seegi, et see maja on palkmaja. Vägev!

Üks põrandalaud, mille kohal enne oli voodi, laskis aga endast läbi astuda. Nii sai toa põranda sisse auk.

Tapeedi alt tuli aga välja kinnilöödud aken. Teises toas on veel üks aken kinni. Mõlemad on meil plaanis lahti muukida. Üldsegi tahaks majja rohkem valgust saada, eriti just sellesse külge, kust on näha, kui päike magama läheb. 

Tapeeti maha tõmmates ilmusid nähtavale ka ajalehed, millel kuupäev 4.mai 1939. Oli väga tore lugemine, siit üks kuulutus paljudest:

Meie oma

Täna, 26. veebruaril said meist ametlikult selle maja pärisomanikud. Notaris tundus, et nii notar kui pangaesindaja vaatavad mind kui mingit pooletoobist. Kolme lapsega pere ostab SELLISE maja. Maja, kus ei ole mittekuimidagi - ei ole vett ega kanalisatsiooni, seda pole 15 aastat köetud, vesi tuleb kaevust ja WC puudub sootuks. On vaid kuivkäimla ja seegi hoovi peal. Kuna notari paberites seisis suitsusauna asemel kuur, siis ei teinud ka see pilti ilusamaks. Pangaesindaja ütles, et pank sellist maja ei kindlusta, et pean ise kindlustaja leidma. Notar küsis eriliselt kummalise häälega, kas ma kinnitan, et tahan seda maja osta.
Heh, kui nad vaid teaksid, kui mõnus seal on. Astuda hommikul kastemärja rohu sisse, võtta kaevust vett, nurruda kohvikruus käes päikese käes, veeta peaaegu terve päev õues ja õhtul nautida maalilisi päikeseloojanguid. Ning et lapsed, kes on samuti terve päeva õues mütanud, sõna otseses mõttes kukuvad õhtul voodisse. Aga eks inimesed on erinevad. Ja võimalused on erinevad. Kui meil oleks olnud võimalik soetada maamaja, kus oleks juba kõik olemas ja ei peaks hakkama remonti tegema, siis arvan,  et ka see variant oleks olnud tore. Kuid üle oma varju ei hüppa, nagu öeldakse. Ning meile sobib see väike Veskimäe maja igati.

Hiiu Maa Kodu

2014. aasta augustis jõudis see maja meieni ja meie temani. Valminud on see 1938. aastal. Aias on 14 õunapuud, kastan, kolm suurt paju ja ohjeldamatult kreeke. Püüdsime neid algul lugema hakata, kuid sama kiirelt kui see mõte tuli me sellest ka loobusime:)
Lisaks majale on meil siin suur kivikelder, suitsusaun ja ait. Samuti kaev ja kemps. Toas on mööblit ja nõusid, aidas vokk, vana kapp ja riidekirst ning palju erinevaid vanu tööriistu.

Kõige esimese asjana kutsusime korstnapühkija-potsepa ning saime kütmiskeelu. Vana puupliit ja soojamüür on katki, samuti võib korstnast käega kive välja võtta. Ainus, mis hästi säilinud on vana leivaahi.

Seejärel kutsusime elektriku, kes pani uued elektrijuhtmed ning ehitusmehe, kes maja üle vaatas. Ise alustasime seebi ja harjaga. Kõige esimese asjana pesi Endrik puhtaks kempsu. Pesi seda 3 tundi. Järgnes köögi ja ühe toa puhastamine. Kaks tuba jäi esialgu ootele. Kuid majas olla juba saime.

Esimeste ostude hulka kuulusid kempsu prilllaud, saag, haamer, trimmer, hoovi laud ja toolid, taburetid, kardinapuud ja kardinad, kõikvõimalikud küürimis- ja pesemisvahendid, sh ämber ja mopp jpm.

Lõkkeplatsi ja maja vahelt liikumiseks eemaldasime ühe osa vanast võrkaiast. Hiljem selgus, et arvatavasti hoidis see meie õunaaiast eemal metssigasid. Septembris sonkisid ühel öösel nad mõnuga kõik meie õunapuualused üles.

Oktoobris käisime seal veel ja siis jäi maja kevadet ootama. Ka meie.